Viimasel ajal on kuidagi nii tühi olla. Tundeid üldse pole.. emptsioone küll, aga otseseid tundeid mitte. Ma ausalt öeldes ei teagi mida kellelegi vastata kui ta küsib mu käest kuidas läheb. Kui ma vastan halvasti ja ta küsiks miks, mida ma peaksin põhjenduseks tooma ? Kool, tühjus, mõtted, tunded ? Ja kui ma vastaksin hästi, kas see tähendaks et ma valetan ? Või kui hästi, mis mul on siis tegelikult hästi ?
Koolis on küll haigelt tore igapäev, lihtsalt nii palju nalja saab koguaeg, aganohh, tore on, ma võin naerda, kuid kas mu hing naerab koos minuga ? Ja kui ma olen mõnes tunnis mõtlik, või ei kasuta msnis smaile, siis kõik arvavad kohe et mul paha tuju, kuid kas mul on ? Ma isegi ei tea. See on lihtsalt nii imelik, et ma saan olla kurb ja rõõmus sama aegselt. Tavaliselt kui ma olen kurb siis ma lihtsalt mossan ja üksi olles nutan, no lihtsalt pisarad ei kao silmist. Aga õnnelikuna, noo muidugi ma naeran siis, isegi kui keegi
üritab mu tuju pahaks teha, suudan ma siiski sellist totakat irvet näol hoida.
Ning hetkel on isegi see et ma ei tea mida ma tahan, lihtsalt ei tea, mida ma tahan, keda ma tahan, kuidas ma tahan, kas ma tahan... No lihtsalt ei tea, vahel tundub et kõike ja kõiki on nii palju, aga kui neid vaja on, siis pole midagi. Lihtsalt tühjus, nagu ma oleksin täiesti üksinda, kuigi ma tean et see ei ole nii. Lihtsalt nii raske on olla. Noo, vahel on küll hea mõelda et, noh kui ei tea mida tahad siis vast ongi parem, kuid eii, see pole üldse nii. See tühi ja imelik tunne, ja kõigi pilgud, need on nii hirmutavad. Mõned lihtsalt vaatavad sind sellise pilguga, nagu ett ma tean su saladust, mul isegi ei pruugi mingit saladust olla, kuid nende pilgud... need lihtsalt hirmutavad mind.
Hetkel soovin ma lihtsalt endas selgusele saada, ja kui ma seda suutnud oled, sooviksin ka teisi mõista. Kuna paljud inimesed on lihtsalt sellised et nad ei ütle midagi välja, kuid annavad imelikku vihjeid, mida saab alati mitmeti mõista.
No comments:
Post a Comment